Koogiaeg

Eile tuli ei-tea-kust sidruni-kohupiimakoogiisu.
Just sidruniga kohupiimakoogi. Naljakas. Mis muud, kui tuli minna poodi mõnd puuduolevat komponenti tooma. Kook tuli päris hea, pool on praeguseks otsas. Üldse on see nädalalõpp alates neljapäevast väga koogi- ja veinirohke olnud. Aga pole viga, mulle meeldib.

Põhi:
100 g külma võid
2 sl suhkrut
150 g nisujahu (u 2,5 dl)
2 sl külma vett

Kate:
3 muna
125 g suhkrut (u 1,5 dl)
250 g maitsestamata kohupiima
1 dl hapukoort
2 sl nisujahu
1-2 sidrunit - peenelt riivitud koor (ainult kollane osa) ja pressitud mahl

Haki sõelutud jahu, või ja suhkur kausis noaga puruseks. Lisa külm vesi ja sõtku kiiresti tainaks. Hoia 10 minutit jahedas. Rulli tainas kergelt jahusel laual õhukeseks ning vooderda sellega umbes 24 cm läbimõõduga pirukavorm. Pane 20 minutiks sügavkülma (siis ei tõmba tainas küpsedes nii palju kokku). Eelküpseta 200kraadises ahjus 10 minutit, kuni põhi on veidi kollakas. Vahusta munad suhkruga, lisa edasi vahustades muud ained. Vala täidis eelküpsetatud pirukapõhjale. Küpseta 200kraadises ahjus veel umbes 30 minutit, kuni tainaservad on kuldsed ja pirukatäidis hüübinud.

Kook oleks peagu küpsetamata jäänud, sest mu lahtikäiv koogivorm otsustas streikima hakata ega tahtnud kuidagi korralikult kinni jääda. Ei tea, mis tal hakkas järsku. Kuidagi suutsin ta siiski nii palju kinni suruda, et see enam-vähem koos püsis ja koogipõhi ka.

Nüüd peaks veel kirjutama neljapäevasest toiduklubiõhtust ja ühest teisest kokkamisõhtust, millest ma veel kirjutada pole jõudnud, aga nendega läheb veel aega.

Pühapäevaõhtune rõõm

Kuidas muudmoodi rõõmustada end pühapäeva õhtul, kui teha midagi head ja magusat. Tahtsin midagi lihtsat, mida saaks valmistada kodus leiduvatest asjadest. Algul mõtlesin teha pannkooke, kuid mõtlesin proovida midagi uut. Otsustasin õuna-puruvormi kasuks. Õunu mul muidugi ei olnud, aga see-eest oli õunamoosi, samuti võtsin peotäie mustsõstraid oma talvevarudest. Puru jaoks segasin jahu, suhkru, fariinsuhkru ja küpsetuspulbri, lisasin või ning mudisin selle puruks. Kõiki asju panin tunde järgi. Mingit retsepti polnud mõtet järgida, sest tegin vaid ühe koguse jaoks, seega ma ei viitsinud hakata mingeid suuremaid koguseid väiksemaks arvutama.
Vormi määrisin võiga ja osa purust panin vormi põhja. Seejärel lisasin õunamoosi, laotasin peale mustsõstrad ja katsin puruga. Küpsetasin vormi 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit.
Magustoit maitses väga hästi. See oli parajalt magus amps, millele mustsõstrad lisasid veidi hapukust. Kõrvale kruusitäis musta teed ja elu tundus ilus.

See ei ole tühja kõhu jutt

Vahepeal on minu juures olnud kaks kokkamisõhtut, aga alustan algusest ehk neljapäevasest toiduklubist. Neljapäeval oli juba kolmas toiduklubi, nii et me oleme olnud väga tublid :)
Seekord tegime sooja kanafileega salatit, mis tegelikult pidi olema grillitud broileri salat, aga meie tegime kanafileed pannil, mitte ei grillinud.
Magustoiduks valmistasime rohelise tee panna cotta't, mida meie tegime piparmündilehtedega.
Kuna Laura jõudis seekord veidi hiljem, hakkasime tema tulles kohe magustoiduga pihta, et see jõuaks tarduda. Seekord meenutas meie söögitegemine kohati väikest kaost :D Tegemist oli nii palju ja kõik tuli kuidagi käigu pealt, päris naljakas oli. Panna cotta'ga samal ajal valmistasime ette salatit, tegime kanale marinaadi ja salatikastet, vahepeal liigutasime potis piima-koore-piparmündisegu. Lõpuks saime magustoidu siiski valmis, valasime vormidesse ja panime külma.
Seejärel saime ka salati lõpuni teha ja kanapraadimislõhnad olid no niiiiiii head, et mul hakkavad praegugi neelud käima. Ja meil olid kõhud muidugi jubedalt tühjad ka. Seda suurem oli muidugi rõõm sööma hakata!

Grillitud broileri salat
(neljale)
neli kanafileed
2 sl sojakastet
4 sl Teriyaki kastet
2 küünt küüslauku
sool, must pipar
150 g oliive
400 g kirsstomateid
üks suvikõrvits
salatilehti
4 sl oliiviõli
2 sl laimimahla
1 tl mett
1 tl soola

Sega sojakaste, Teriyaki, purustatud küüslauguküüned, sool ja must pipar. Määri segu broilerifileedele ja lase hetk maitsestuda. Salatikastme jaoks sega omavahel õli, laimimahl, mesi ja sool. Aseta serveerimisvaagnale salatilehed, viilutatud suvikõrvits, poolitatud kirsstomatid ja oliivid. Vala üle salatikastmega. Grilli broilerifileesid mõlemalt poolt 5 minutit. Lõika fileed viiludeks ja aseta salatile.

Kanafileed lõikasime tükkideks, et liha paremini maitsestuks, ja suvikõrvitsa praadisime ka ära. Ühel meelel jätsime salatist välja oliivid, sest kumbki meist ei hooli neist :)

Rohelise tee panna cotta

200 ml kohvikoort
300 ml täispiima
3 tl lahtist rohelist teed
2 tl vaniljeesktrakti
3 tl želatiini
50 ml tuhksuhkrut

kastme jaoks:
50 ml vett
1 sl suhkrut
0,5 sl kakaopulbrit
50 g tumedat šokolaadi

Pane želatiin umbes 4 sl piimaga paisuma. Kalla piim, koor ja teelehed paksupõhjalisse potti, lase keema ja keeda madalal kuumusel umbes 10 min. Kurna ja pigista lehtedest kogu vedelik välja. Lisa vaniljeesktrakt ja lase pisut jahtuda. Sega hulka sulatatud želatiin ja tuhksuhkur ning kalla vedelik vormidesse või klaasidesse. Pane paariks tunniks külmkappi tarretuma. Tarretis tuleb vormist kergemini välja kui vorm kuuma vette korraks kasta.

Selleks ajaks, kui salat söödud, oli magutoit külmas olnud umbes tunni. Kiire kontrolliga selgus, et see ei olnud veel tardunud. Mis siis ikka. Vedelesime diivanil ja sõime kastme jaoks mõeldud šokolaadi, sest me ei viitsinud kastet teha :P Tegelikult ei oleks ma seda rooga kastmega ette kujutanudki. Umbes kümne ajal hakkas Laura koju minema, olles kaotanud lootuse magustoitu süüa. Otsustasin siiski kontrollida, kas magustoit rohkem tardunud pole. Nüüd oli olukord juba parem, seega otsustasime proovida. Kallasime panna cotta'd vormist välja ja need vajusid veidi laiali, sest polnud ikka piisavalt tardunud. Magustoit meenutas tol hetkel rohkem pudingut, aga maitse oli imehea. Selline mõnus siidine. Järgmiseks hommikuks oli panna cotta ilusasti tardunud ja juba oma nime väärt :)

Sellenädalane klubiõhtu jääb ära, aga järgmisel korral on meil ehk loota uusi ja eskootilisi maitseid otse Kuubalt!

Kui mul nüüd kõht järsku väga tühjaks poleks läinud, kirjutaksin kohe ka eilsest, aga see peab praegu ootama. Kööki!