Supitrall

Otsustasime Pillega pärast väsitavat koolipäeva suppi sööma minna. Esimesse kohta pidama ei jäänud, seega leidsime end Werneri pehmelt diivanilt. Mina võtsin suitsujuustusupi, Pille kalasupi juurviljadega. Tellisime ära ja ootasime. Kõlaritest tuli kummalist muusikat. Ikka ootasime. Pille jõudis juba öelda, et kuidagi kaua läheb selle supiga, kui juba toodigi supp lauda. Ilma igasuguse leiva ja saiata. Mina oma mõtetes mõtlesin ja mõtlesin, et veidi imelik, et mingitki asja kõrvale ei toodud, aga ei öelnud midagi (oeh, ma vist olen tõesti sissepoole elaja või midagi, aga see selleks). Arvasin, et ju siis seal ongi nii kombeks. Siis aga ütles Pille, et kuidagi imelik on, et kuklit ega midagi meile ei toodud. Niisiis päris ta aru ühelt teiselt ettekandjalt, see lubas meie teenindajalt järele uurida. Natukese aja pärast tuli too lauda, ja vabandas, et kahjuks on kuklid vms otsas. Naljakas.
Vähemalt oli minu supp hea, Pille enda omaga vist rahule ei jäänud, nagu ma aru sain. Aga kõht oli mul pärast ikka sama tühi kui enne. Ju siis ei ole sealsed supid kõhutäiteks ette nähtud. Või olen mina täitmatu. See-eest oli kauss ilus :P
Tulin koju ja sõin hoopis oma salatit, mis täna maistes veel kõige paremini.