Uus hõng

Juhei, kööginurk saab jälle elu sisse! Meil sõbrannaga on nüüd toiduklubi ja eile toimus selle esimene õhtu. Sisseõnnistusroaks oli apelsinikana. Mmm. On hea teada, et osa sellest ootab mind veel praegugi külmikus :)
Köök on mul muidugi väike, aga kaks inimest süüa tegema ja pärast laua ringi tõstmist kolm inimest sööma mahtus sinna küll. Mahub ehk rohkemgi, ma loodan. Aga mõnus oli ja loodetavasti tuleb neid õhtuid veel ja veel ja veel.

6-10 kanakintsu, nahk eemaldatud
1 sl võid või margariini
2 küüslauguküünt
1 sl jahu
1 tl pruuni suhkrut
soola
pipart
1 apelsini riivitud koor
apelsini mahla

Lõika igasse kintsu 3-4 sügavat vagu. Sega omavahel või, küüslauk, jahu, suhkur, maitseained, apelsinikoor ja umbes 1 sl apelsinimahla. Täida vaod kintsudes seguga. Aseta täidetud kintsud tihedalt üksteise kõrvale küpsetusnõusse ja vala mahlaga üle. Küpseta 180-200°C juures umbes pool tundi. Vahepeal võib veel mahlaga kasta, et ei kuivaks.

Küüslauku panime rohkem, maitse tuli nii hea küüslaugune ja apelsinine. Kana juurde tegime riisi ja tomati-mozzarella-basiilikusalatit. Seda rooga teen millalgi kindlasti veel!

Mu aknast paistab punane maja ja sügiskollased puud selle taustal on niiiiiiilusad.

Liiga hea

Nüüd on see varsti-varsti juba ammu möödas. Või tegelikult, mis nüüd nii ammu, aga tundub küll niimoodi.
Kodus on nii hea. Tõesti - liiga hea. Ehkki aeg lendab tohutu kiirusega ja kogu aeg on nii palju tegemist, et kodus ei jõuagi väga palju olla. Aga tuleb sügis ja pimedus ja küll siis saab olla.
Külalisi on juba käinud ja ilmselt käib veel tükk aega, aga ometi oli kolmapäeval hea olla lihtsalt niisama kodus, nii et kedagi ei tulnud, ise ei pidanud kuskile minema ja mingeid kohustusi ka polnud. Tegin rahulikult süüa, käisin pargis ja mere ääres jalutamas (kus tuli ette paar üsna sürri juhtumit) ning lugesin. Lugenud olen viimasel ajal üsna palju ja õhtuti on mind raamatut sulgema sundinud vaid jõuliselt silmatükkiv uni, mis väga kummalisel kombel on hakanud viimasel ajal kuidagi eriti vara peale tulema, nii et olen nii mõnigi kord lausa diivanile tukkuma jäänud.
Tegelikult aga peaks järgmisel nädalal ikkagi uuesti sisustamise käsile võtma, muidu ma järsku harjun elama ilma raamaturiiuli, kummuti, söögilaua, vannitoa kraanikausi ja palju muuta, sest esmavajalik on olemas. Interneti võiks ka ikkagi hankida, ehkki ma olen selleta juba liiga harjunud. Esmajärjekorras on muidugi vaja kõlareid, sest ma lihtsalt e i s u u d a enam muusikata elada. Vajan muusikat!

Varsti-varsti :)

Aaah. Täna ei saanud üldse tööd teha, sest palav oli. Elevus oli. Rahutus oli.
Pärast istusin mere ääres ja siis vist rahunesin maha natuke.

Ja tegelikult võiks juba järgmine laupäev olla.

Vihmaromantika

Laupäeva õhtul oli minu selle suve esimene äikesevihm. Ja seda tuli korralikult. Eriti ägedaks tegi äikese see, et olime samal ajal saunas. Vahepeal läks nii pimedaks, vihma kallas nagu oavarrest ja kõmistas nii, et saun värises. Hiigla mõnus oli otse lavalt sooja vihma kätte joosta. Pärast vihma oli õhtu soe ja värske. Seisin keset hämarat hoovi ja kuulasin vaikust.
Maal oli üldse hea. Käisin seal selle suvehooaja jooksul alles teist korda. Ei tea, mida ma seni kõik nädalavahetused teinud olen, et sinna jõudnud pole. Õnneks varsti saab jälle.

Kui ma oleksin tänase suhteliselt ootamatu kutse peale Saaremaale läinud, seilaksin ma praegu praamiga saare poole. Aga ma ei seila, sest otsustasin seda teha hoopis järgmisel reedel. Täna teen hoopis seda, mis jäi tegemata eelmise reede õhtul: joon veini ja söön rabarberikooki. Ei-ei, mitte seda, mis ma ise ükspäev küpsetasin, sest selle suutsin tuksi keerata, ehkki otsa ta sai ja kiidusõnu sain ka. Aga tõesti ei tulnud välja nii, nagu pidi. Kui vanaema nüüd uuesti maalt rabarbereid saadab, proovin uuesti, ehkki tol päeval vandusin, et ei ühtki kooki enam. (Ema veel küsis, miks mulle mu koju ahi!)
Kuidas ometi sai juhtuda nii, et ma eelmisel reedel kooki ei söönud? Kuidas küll? Juhtus nii, et jõudsin kella üheksa paiku õhtul koju ja olin üsna väsinud. Mõtlesin, et pikutan veidi ja siis hakkan kooki sööma. Ronisin voodisse, kohe teki alla, mida ma tavaliselt ei tee, kui ei plaani päriselt magama minna. Loomulikult jäin magama. Umbes poole üheteistkümne ajal helistas ema ja küsis, kas ma magan. Mina ütlesin, et magan, ja magasingi edasi, ehkki ma ikka veel mõtlesin, et varsti tõusen ja lähen kooki sööma. Järgmisena ärkasin pool kolm selle peale, et õde tuli sünnipäevalt. Vaat siis olin küll üllatunud, kui kella vaatasin. Ja loomulikult olin seks ajaks oma une täis maganud :D Pärast pikka vähkremist jäin ikka magama ja ärkasin hommikul kümne ajal. Vähemalt sain end lõpuks välja magada!

Käisin täna juba kolmandat korda sel nädalal oma kodu vaatamas ja ühtlasi järjekordest värvišokki saamas. Ilmselt ei saa ma omale kunagi selliseid värve, nagu ma ette kujutan, aga ju ma harjun nendega, mis mul on. Köögivärv tundus täna juba täitsa ilus :D
Peale selle avastasin täna oma koduümbruses paar toredat kohta, millega ilmselt varsti lähemalt tutvuda saan. Ei jõua enam oodataaaa!

Nüüd peaks idee poolest magama minema, aga tundub, et vist magasin enne oma une juba ära. Praegu teist õieti ei olegi.
Aga ju ma ikka lähe magama ka. Tahaks näha, mida või keda ma siis seekord unes näen, sest töö on mulle nii hästi mõjunud, et viimasel ajal näen uneski tööasju- ja kaaslasi.

Kreisikreisikreisi päev oli.

Ja mina olen endiselt sooda.
Tahan. Vajan. Aga ei saa.
Mida ma siis tegema pean?


Head ööd.

Üritasin vältida sinist esmaspäeva fuksiaroosade sukkadega, aga mitte halligi polnud kasu. Õõõäääää.