šokolaadikoogine

Küpsetasin eile nii hää šokolaadikoogi ja kujutasin juba ette, kuidas kööginurgas saab üle hulga aja jälle korralikku söögi- ja koogijuttu rääkida ja et panen pildi ka ja puha. Tuhkagi. Sest juhtus see, et enne koogi serveerimist suutsin selle kummuli keerata, osa kukkus põrandale, aga suurem osa jäi õnneks laua peale pidama. Mina juba oskan. Hetkeks oli selline tunne, et ppppp! Aga õnneks olid kõik arvamusel, et kõhus läheb niikuinii segamini :P
Ehkki välimus jättis soovida, oli maitse tõeliselt hõrk. Tõesti hea, mõnusalt kreemjas ja šokolaadine kook, ma pole ammu midagi nii head saanud. Lihtne teha ja küpsetama peab ka ainult 11-15 minutit, et jääks parajalt kreemjas. Ma usun, et hakkan seda päris tihti tegema, nii et ei mingit 'suveks vormi' (mis siis, et ma pole seda kunagi tahtnudki!).
Ei. Ma pean ikka oma suurepärasest koogist pildi ka panema.

Juba kolm-neli õhtut järjest olen läinud ühe mõttega magama, aga pole veel sellega lõpuni jõudnud, sest olen enne magama jäänud. Ehk täna õnnestub.

Minu 13 ja reede

Bowlingus olin koba; saapalukk läks katki ja ma olin sunnitud ülejäänud õhtu "paksude jalgadega" olema; kohvikus ei olnud meie laual küünalt ja ma sain väiksema koogitüki kui mu kaaslane!

Tegelikult oli tore õhtu :)

Kevad on käes! Täna paistis niiiiii mõnus kevadpäike, et pärast lõunasööki ei tahtnud kohe kuidagi tööle tagasi minna. Õnneks on meil lõunad piisavalt pikad, seega kasutasin juhust ja jalutasin natuke pargis ning nautisin päikest. Pärastlõunal hakkas päike meie aknast sisse paistma ja peagi õhetasin üleni. Kahju oli ruloosid ette tõmmata, aga ma hakkasin juba vaikselt üle kuumenema. Selle ja eelnevate juttude põhjal võin vaid aimata, mis mind suvel ees ootama hakkab seal.

PS. Jee! Arvake, mis seob mind Coldplayga! :P

PPS. Ja seda ka, et ma parem ei hakka ütlemagi, mis asja ma täna hommikul unise peaga pahempidi selga panin ja alles töö juures avastasin.

Juhtus nii, et käisin eile koolis vilistlaste peol. Mõtlesin, et üsna soliidne aeg on kooli lõpetamisest möödas ja nüüd juba võiks täitsa minna. Saime mõne klassikaaslasega kokku ja läksime. Kooli enam ära tundnud, sest mõni aasta tagasi tehti seal kapitaalremont. Põhiplaan oli muidugi sama, aga suurte koridoride arvelt oli ka ruume juurde tehtud ja üleüldse - vaid mõne üksiku koha peal oli aru saada, et olen selles samas koolis, kus kunagi käisin. Kõik oli kuidagi steriilne ja üldse mitte koolilik. Tunnistust sellest, et see siiski kool on, andsid ühes baariks tehtud klassiruumis riiulil olevad matemaatika käsiraamatud :P
Pidu iseenesest oli üsna igav, aga tasus siiski minna, sest nägin mõnd klassikaaslast, keda polnud pärast koolilõppu üldse näinud. Meie klassist oli tegelikult vaid seitse inimest, aga no meid ainult 19 oligi 12. klassi lõpuks.
Ja täna on siis see tüüpiline uimane pühapäev, kus saab pidžaamast välja alles kell kolm ja kell neli ma alles mõtlen, et on viimane aeg hakata midagi kasulikku (hmm.. näiteks magistritööd) tegema, ning siis on juba märkamatult käes õhtusöögiaeg. Jaa, ma tean, ma tean, mida tegema pean. Pean end kõvasti sundima, kuid see on niiiii raske, kui peas keerlevad hoopis teised, paremad mõtted. Tahan ja unistan ja varsti saangi :)

Särav

Hommikuti on juba mõnusalt valge ja kevad on lähedal. See rõõmustab, ehkki kevad tõotab tulla pingeline ja kiire. Aga ma olen valmis.
Viimane nädal aega on möödunud kiiresti ja sisukalt. Märksõnad on veiniõhtu tüdrukutega (kuuest neli olid kohal, see juba on midagi!), Põhjamaade sümfooniaorkestri kontsert, Kadriorg, kelgutamine, teater. Ülitore. Tahaks veel ja veel ja veel.