Juhtus nii, et käisin eile koolis vilistlaste peol. Mõtlesin, et üsna soliidne aeg on kooli lõpetamisest möödas ja nüüd juba võiks täitsa minna. Saime mõne klassikaaslasega kokku ja läksime. Kooli enam ära tundnud, sest mõni aasta tagasi tehti seal kapitaalremont. Põhiplaan oli muidugi sama, aga suurte koridoride arvelt oli ka ruume juurde tehtud ja üleüldse - vaid mõne üksiku koha peal oli aru saada, et olen selles samas koolis, kus kunagi käisin. Kõik oli kuidagi steriilne ja üldse mitte koolilik. Tunnistust sellest, et see siiski kool on, andsid ühes baariks tehtud klassiruumis riiulil olevad matemaatika käsiraamatud :P
Pidu iseenesest oli üsna igav, aga tasus siiski minna, sest nägin mõnd klassikaaslast, keda polnud pärast koolilõppu üldse näinud. Meie klassist oli tegelikult vaid seitse inimest, aga no meid ainult 19 oligi 12. klassi lõpuks.
Ja täna on siis see tüüpiline uimane pühapäev, kus saab pidžaamast välja alles kell kolm ja kell neli ma alles mõtlen, et on viimane aeg hakata midagi kasulikku (hmm.. näiteks magistritööd) tegema, ning siis on juba märkamatult käes õhtusöögiaeg. Jaa, ma tean, ma tean, mida tegema pean. Pean end kõvasti sundima, kuid see on niiiii raske, kui peas keerlevad hoopis teised, paremad mõtted. Tahan ja unistan ja varsti saangi :)