Magus päev

Tundub, et 24. november ongi selline magus päev. Vähemalt viimasel ajal. Eelmise aasta 24ndat ma ei mäletagi miskipärast, kuid üle-eelmise aasta 24. november oli väga magus. Ja kolme aasta tagune 24. november oli veel eriti magus.
Tänane tõeline maiuspala on muidugi Coldplay "Prospekt's March". Sobis tänasesse kaunisse lumisesse päeva eriti hästi ja tegi meele nii heaks :)
Jõin hommikul üle hulga-hulga aja sidruniga teed. Hapukas algus magusale päevale. Lõpp on siiski magus, sest kostitasin end just halvaaga, mille sõbranna mulle kaasa andis, kui tal viimati külas käisin. Pidavat olema miski eriline sort, mida saab ainult Paidest. Hea on küll ja suur ka, tükk aega olen teda juba söönud, aga otsa pole veel saanud. Pole viga, küll varsti saab.

Mingi pisike rahutus on siiski minus ja suuuur Tartu-igatsus. Magus igatsus.

Söön praegu soolalõhesaia ja ma ei suuda ära imestada, kuidas alles paari aasta eest see mulle täiesti vastuvõetamatu oli!

Ajalooline köögielamus

Eile oli köögis minu jaoks ajalooline päev, sest ma tegin mulgiputru. Esimest korda elus. Ja väidetavalt ka esimest korda meie kodus, sest ema ütles, et tema pole seda kodus kunagi teinud. Mulle ka ei meenu, et ta oleks teinud. Kruubiputru vanasti aeg-ajalt ikka tegi, aga mulgipuder ei tule küll tuttav ette. Ajalooline elamus oli see ka seepärast, et ma poleks küll ette kujutanud, et ma kunagi sellist sööki teeksin. Võta näpust siis.
Tegelikult oli see üldse ema idee, aga minu teostus. Nimelt on ta juba pikemat aega rääkinud, et võiks seda teha, aga nüüd ta arvas, et ma võiks selle ka tõesti ära teha. Ma olin nõus. Ema andis juhtnöörid, kuidas teha, ja asusingi valmistama. Julgen öelda, et see on üks lihtsamini tehtavaid sööke. Tegin umbes kümme kartulit kuubikuteks, laotasin need suurde ahjupotti, raputasin peale soola, seejärel katsin kartulid kruupidega, mis olid eelnevalt öö läbi vees ligunenud, lisasin ka neile soola ning kõige lõpuks valasin peale kuuma vett, nii et kõik ilusti veega kaetud oleks. Seejärel läks kogu kraam esialgu umbes 200-kraadisesse ahju, kui vesi juba keema läks, vähendasin kuumust 100 kraadile ja nii ta seal vaikselt podises umbes viis tundi. Oleks võinud veelgi kauem olla, sest kartulitükid olid ikka ühes tükis veel :P Mina oleksin kohe väiksemad tükid teinud, aga ema arvas, et kui see nii kaua ahjus on, lähevad kartulid niigi pudruks. Tuhkagi!
Aga kõht oli juba tühi, nii et lõpuks hakkasime sööma. Enne seda segasin kõik muidugi korralikult läbi. Praetud peekon käis ka juurde.
Tuli täitsa hea välja, ainult et natuke soolasem oleks võinud olla, ehkki ma käisin valmimise ajal ka pidevalt maitsmas ja soola lisamas. Kartulitele panin ilmselt liiga vähe soola.
Nujah, mis teha, magedad ajad.

Kui täna hommikul silmad lahti tegin ja lund nägin, tekkis küsimus, miks esimene lumi peaaegu alati just öösel maha sajab. Anyone?

Kes mu une ära sõi, ah?!

Isver. Ma sõin täna ühe oliivi ära. Täitsa ise tahtsin. Väga hirmus polnudki, aga siiski piisavalt, nii et peab veel harjutama.

222.20

Selline poearve oli mul täna. Magic.