Ajalooline köögielamus

Eile oli köögis minu jaoks ajalooline päev, sest ma tegin mulgiputru. Esimest korda elus. Ja väidetavalt ka esimest korda meie kodus, sest ema ütles, et tema pole seda kodus kunagi teinud. Mulle ka ei meenu, et ta oleks teinud. Kruubiputru vanasti aeg-ajalt ikka tegi, aga mulgipuder ei tule küll tuttav ette. Ajalooline elamus oli see ka seepärast, et ma poleks küll ette kujutanud, et ma kunagi sellist sööki teeksin. Võta näpust siis.
Tegelikult oli see üldse ema idee, aga minu teostus. Nimelt on ta juba pikemat aega rääkinud, et võiks seda teha, aga nüüd ta arvas, et ma võiks selle ka tõesti ära teha. Ma olin nõus. Ema andis juhtnöörid, kuidas teha, ja asusingi valmistama. Julgen öelda, et see on üks lihtsamini tehtavaid sööke. Tegin umbes kümme kartulit kuubikuteks, laotasin need suurde ahjupotti, raputasin peale soola, seejärel katsin kartulid kruupidega, mis olid eelnevalt öö läbi vees ligunenud, lisasin ka neile soola ning kõige lõpuks valasin peale kuuma vett, nii et kõik ilusti veega kaetud oleks. Seejärel läks kogu kraam esialgu umbes 200-kraadisesse ahju, kui vesi juba keema läks, vähendasin kuumust 100 kraadile ja nii ta seal vaikselt podises umbes viis tundi. Oleks võinud veelgi kauem olla, sest kartulitükid olid ikka ühes tükis veel :P Mina oleksin kohe väiksemad tükid teinud, aga ema arvas, et kui see nii kaua ahjus on, lähevad kartulid niigi pudruks. Tuhkagi!
Aga kõht oli juba tühi, nii et lõpuks hakkasime sööma. Enne seda segasin kõik muidugi korralikult läbi. Praetud peekon käis ka juurde.
Tuli täitsa hea välja, ainult et natuke soolasem oleks võinud olla, ehkki ma käisin valmimise ajal ka pidevalt maitsmas ja soola lisamas. Kartulitele panin ilmselt liiga vähe soola.
Nujah, mis teha, magedad ajad.

Kui täna hommikul silmad lahti tegin ja lund nägin, tekkis küsimus, miks esimene lumi peaaegu alati just öösel maha sajab. Anyone?