Öösöök

Kell on pool üks öösel ja mina ajan omale sooja juustuleiba näost sisse. Jei!
Aga vähemalt on mul isu, sest viimastel päevadel on mu söögiisu kuhugi kadunud. Kõht on tühi, aga süüa ei suuda. Isegi lasanjet ei jõudnud eile lõpuni süüa!
Jalgpalli ma ka enam ei vaata. Juba neljas mäng järjest, mis lõppes mulle absoluutselt vastuvõetamatu tulemusega. Nii ei saa ju jalgpalli mängida! Mu ainus lootus on veel Hispaania, hädaolukorras ka Itaalia.
Töö ka ei edene. Vahin ja vahin ekraani või artiklit, aga mõte ei jookse. Mõtted on mujal. Siis vahin aknast välja hoopis. Ei tea, mis mul küll viga on. Tegelt ma vist tean küll, mis mul viga on, aga ma ei taha seda endale tunnistada.
Niuniu ja vingving. Homme aga maale ja sauna ja loodetavasti saan sealt uut energiat ning hoogu, et edasi minna. Ning juba septembris..! :)

Nii, leib sai otsa ja jutt ka.