Vahel on päris kasulik teha endale nii suur kogus süüa, et mitu päeva on muretu. Üldjuhul mulle ei meeldi kaks või rohkemgi päeva järjest ühte toitu süüa, üksluiseks läheb. Aga nüüd juhtus jälle nii, et tegin hunniku hakkliha tomatipastaga. Esimesel päeva sõin seda spagettidega, ülejäänud kahel päeval penne'ga. Tänaseks jäi vaid väike kogus, millest ma eile lihtsalt jagu ei saanud. Seega oli täna ainult soojendamise vaev. Pärast kerisin end voodile kerra ja sõin magustoiduks viinamarju peale. Nii et vahel võib mu üüratutest toidukogustest isegi kasu olla, vähem vaeva ja ajakulu. Üldjuhul aga - inimesed, tulge külla, kui ma süüa teen :D
Tegelikult tahaks pannkooke. Keegi võiks mulle neid näiteks pühapäeva hommikul teha. Või mina võiks kellelegi teha. Esimene variant oleks muidugi teretulnum, aga peaasi on siiski pannkoogid ise ja et oleks, kellega neid jagada!
Veini ja seltskonda tahaks. Teatrisse tahaks (oma viga muidugi, et ma oma lubadusi ei suuda täita). Rännata tahaks. Vabadust tahaks. Soojust tahaks. Kallistada tahaks..
Ja veel igasuguseid asju. Aga huvitav, kui kaua võib midagi tahta, nähes, et sa seda ilmselt niikuinii ei saa. Vahel tundub, et lõputult, sest kui miski sügavale südamepõhja poeb, siis seda sealt enam välja ei saa.
Aah, aitab. Tee tahab joomist ja raamatuvirn laual lugemist!
4 comments:
"Üldjuhul mulle ei meeldi kaks või rohkemgi päeva järjest ühte toitu süüa, üksluiseks läheb." - Üksluiseks läheb, üksluiseks läheb, paku siis teistele ka!
"Üldjuhul aga - inimesed, tulge külla, kui ma süüa teen :D" - Kui lahke sinust! Kolm päeva vitsutab üksi ja kui otsas on, siis tulge külla!
Pannkooke palun laupäevaõhtul veiniga. Mina tulen.
Teatris on head praegu. Ma küll äsja käisin, aga "Ellingut" vaataks veelgi.
Kui külm on, osta elektriradiaator.
Mine kallista laternaposti.
Tahtmistega on see asi, et kõiki asju on võimalik saada. Iga tahtmine on tegelikult väga abstraktne. Tegelik objekt täidab selle tahtmise niikuinii. Kuigi võid arvata algul,et iga tahtmise jaoks on konkreetne objekt. Ja tegelikult ongi, aga sellest saad aru palju, palju hiljem. Õigest aimu saamine võtab õnneks piisavalt kaua aega.
Üks asi veel kööginurka, mis siia teemasse puutub ja hämmingut tekitas. Eile õhtul Rock Cafesse jõudes tormati esimesena n-ö lavataguse külmkapi kallale, et mida seekord sinna ka pandud on. Esiteks tõmmati lahti sügavkülm ja meenutati, et Robert Gordoniga mängides oli seal ikka midagi. USA rockabilly suurkuju olla võtnud igaks sõõmuks sügavkülmast uue pudeli viina. Aga juustu oli palju. Palju-palju juustu. Ja üks mees rääkis Leopoldi häälega, kuidas talle slaalomit õpetati kuskil Põhja-Soomes. Minul tuli kohe meelde see stseen, kuidas Leopold puruks sõidetud suuskadega koju saabus. Kunagi väga ammu.
mulle tundub, et ma saaksin päris mitmes punktis aidata. muide, mul on plaan poodi minna ja koera teha. ja kartuliputru...suvikõrvitsaga näiteks.
Said küll. Aitäh :)
Post a Comment