How sweet is this?

Täna oli menüüs koorene kanapasta, mu järjekordne omalooming. Kuna mul oli kapis peterselliuputus, siis ma tahtsin seda mõnes söögis rakendada. Tont teab, miks ma seda just pasta, kanafilee, köögiviljade ja koorega segada tahtsin. Ühesõnaga praadisin kanafilee ja rullkõrvitsa pannil koos soola, pipra ning karriga. Segasin need keedetud pasta hulka, lisasin tomati ja peterselli ning kallasin kõige peale vahukoore (19%-ne siiski). Päris hea tuli, kuigi peterselli (ehk siis seekord n-ö põhikomponendi) maitset polnud pea üldse tunda :P

Viimastel päevadel olen mitu korda jooksnud kokku inimestega, keda polnud ammu näinud. Eile tabati mind koogiriiuli (!) ees. Olin just sügavalt ametis koogi valimisega, kui kuulsin kedagi selja taga mind teretamas. Pöörasin ringi ja tundsin ta ära. Ja siis, nagu arvata oligi, tuli see küsimus. Jah, ma lubasin mõelda ja andsin isegi oma telefoninumbri, kuid ma pole endas üldsegi kindel. Aga ma kardan, et ma lasen end jälle ära rääkida. Tegelikult ma ju tahan ka, aga lihtsalt ei tea, kuidas asjad praegu kujunema hakkavad. Eks näis :)

See on ka tore, kui avastada ühel ilusal päeval oma kotist punase paberi ja südamekesega šokolaadimedal, mida olen endaga juba üle nädala kaasas kandnud ning selle olemasolu lihtsalt unustanud. Ma ei tea, kas tasub mainida, et ühel õhtul oli mul hirmus magusanälg ja mul polnud midagi magusat..Täna oli hirmus tahtmine see ära süüa, aga siiski ei teinud seda. Las ta olla veel natuke siin laua peal.

Praegu aga naudin kannutäit ingveriteed ja premeerin - ei tea küll, mille eest?! - end Raffaelloga.