Eile õhtul toimetasin (Anule meeldib see sõna, ma tean) teiste kööginurgas. Tegime kanafileed kookospiimaga, kuid veidi teistmoodi, kui ma kodus tegin. Mul oli küll mingi retsept kaudselt silme ees, kuid suures osas tegin ikka omamoodi.
Kuna poes ei olnud punast karripastat, siis ostsin hoopis sojakastet, kuna seda läheb ka muidu vaja. Veel läks sisse ingver, küüslauk, paprika ning rullkõrvitsa (suvikõrvitsa) asemel hoopis porgand. Ma ei teagi, miks. Ilmselt tahtsin asjale rohkem värvi anda :P
Karripasta asemel lisasin karrit, natuke soola ka, ja see vist oligi kõik. Kõrvale basmati riis.
Täitsa hea tuli välja, mulle maitses, kuigi mingi aja jooksul läks kõht tühjaks. Mh, ilmselt ei olnud siiski väga toekas söök, kuigi liha oli tervelt 600 grammi.
Edasi täitsime kõhtu suuuuuuure maasika-jogurtikoogiga, mille üks hea inimene meile tõi, ning rohke teega.
Aga reede õhtul oleks me peaaegu nälga jäänud. Kuna minul oli kogu aeg pühapäeva tunne (seekord tegin vastupidi: sõitsin pühapäeval Tallinna ja reedel Tartu), siis ma ei osanud ette kujutadagi, et söögikoha leidmine võib nii raskeks osutuda! Kuna ma olin nädal aega Pangest unistanud, siis alustasimegi sellest, kuid pidime sealt sama targalt välja tulema. Seejärel käisime läbi veel peaaegu kõik kohad, mis enam-vähem piirkonda jäid, ühes kohas isegi istusime juba lauda, aga sealt aeti meid minema. Oli reserveeritud, kuid meil hakkas nälg juba silmanägemist võtma, seepärast ehk ei märganud vastavat silti. Korra jõudsime isegi veel Pange, mõeldes sealt kaasa osta, kuid seda me siiski ei teinud. Vabu kohti endiselt polnud. Lõpuks me hargnesime ja mina mängisin spiooni Itaalia köögi akna taga. Selgus, et seal oli üks laud vahepeal vabanenud (korra juba olime sinna vaadanud), nii et seal me siis maandusimegi. Minul läks loomulikult jälle lasanje loosi, polnud ju ammu söönud ka, peaaegu kaks nädalat.
Veidi ebameeldiv aga oli Itaalia köögi ettekandjate lärmakas seltskond kõrvallauas. Neiud olid ilmselt varakult alustanud, sest kella 10 paiku olid nad juba täiesti hoos. Selleks et nemad lõbutseda saaks, oli tööle võetud paar-kolm uut ettekandjat (võimalik et ka ainult selleks õhtuks), kes matsu eriti ei jaganud, kuid nad vähemalt üritasid (kuigi - ülla-ülla - nad endi sõnutsi suurt midagi ei kuulnud).
Õhtu tipnes ilusa ja väga maitsva roosa trühvliga, mille täpne nimi mulle meelde ei jäänud, kuid see sisaldas sõna baby :P

Uh, nüüd tuli vist pikk postitus, aga nagu Anu mulle eile ütles, siis ma millestki muust kui söögist ei mõtlegi. Peaaegu nõustun :) (vahel mõtlen millelegi muule ikka ka..).