Kuldne sügis

Tegin endale just kannutäie ingveriteed ja üritan end sellega turgutada. Päris kange ja vürtsikas tee on, aga teeb seest hästi soojaks.
Nagu näha, pole ma vahepeal tükk aega kirjutanud. Osalt on asi ehk viitsimatuses, teisalt pole ma ehk väga palju köögis toimetanud. Eks nüüdsest saab jälle rohkem. Toimetada.
Täna tegin kartuli-porgandipüreesuppi, aga natuke teistmoodi kui tavaliselt olen teinud. Sulatatud juustu või vahukoore asemel panin hoopis suitsujuustu. Kuna ma olen nohus, siis ma väga selgelt maitset ei tundnud, aga jäi mulje, et oli teine täitsa söödav ja hea. Õde sõi ka, lausa kaks kausitäit.
Kolmapäeva õhtul käisime Mariliisiga külas Kaia-Liisal, keda polnud sada aastat (või kui nüüd täpsem olla, siis 10 kuud) näinud. Märksõnadeks olid võileivatort, viinamarjad, juust, šokolaad, kaneelisaiad, jäätis ja kaks pudelit veini. Hästi tore oli ja leppisime kokku, et selline asi peab hakkama toimuma iga kuu. Näis :) See, kuidas ma Kaia juurest koju sain, on omaette seiklus. Tuleb tunnistada, et vahepeal oli täitsa kõhe.
Vahepeal oli muidugi Coldplay! Ma vist ei suuda siiani hästi uskuda, et ma tegelikult ka neid nägin ja kõik see oli liiga võimas, et seda sõnadesse panna. Tasub vist mainida, et ainuke kingitus või ost, mis ma Rootsist tõin, oli jogurt. Just nii. Kui teised tõid kommi jms, siis mina olin hoopis õnnelik oma jogurti üle. See on lihtsalt niiiiiii hea! (Ma ei saa aru, mis põdra-teema seal Rootsis üldse oli, ja selle jogrutipaki tagaküljel on mingi koomiks, kus on ka üks sarviline!)
Tegelikult aga igatsen ma ikka Tartut ka, ja paljusid muidki asju. Minus ja minu ümber on siiski paras segadus ja kui ühel hetkel tundub, et asjad hakkavad vaikselt paika loksuma, siis järgmisel hetkel selgub, et see ei ole siiski nii lihtne ja roosiline, kui esialgu tundus. Aga loodetavasti läheb vaid paremaks.
Igatsus ja kripeldus on suur.