How sweet is this?

Täna oli menüüs koorene kanapasta, mu järjekordne omalooming. Kuna mul oli kapis peterselliuputus, siis ma tahtsin seda mõnes söögis rakendada. Tont teab, miks ma seda just pasta, kanafilee, köögiviljade ja koorega segada tahtsin. Ühesõnaga praadisin kanafilee ja rullkõrvitsa pannil koos soola, pipra ning karriga. Segasin need keedetud pasta hulka, lisasin tomati ja peterselli ning kallasin kõige peale vahukoore (19%-ne siiski). Päris hea tuli, kuigi peterselli (ehk siis seekord n-ö põhikomponendi) maitset polnud pea üldse tunda :P

Viimastel päevadel olen mitu korda jooksnud kokku inimestega, keda polnud ammu näinud. Eile tabati mind koogiriiuli (!) ees. Olin just sügavalt ametis koogi valimisega, kui kuulsin kedagi selja taga mind teretamas. Pöörasin ringi ja tundsin ta ära. Ja siis, nagu arvata oligi, tuli see küsimus. Jah, ma lubasin mõelda ja andsin isegi oma telefoninumbri, kuid ma pole endas üldsegi kindel. Aga ma kardan, et ma lasen end jälle ära rääkida. Tegelikult ma ju tahan ka, aga lihtsalt ei tea, kuidas asjad praegu kujunema hakkavad. Eks näis :)

See on ka tore, kui avastada ühel ilusal päeval oma kotist punase paberi ja südamekesega šokolaadimedal, mida olen endaga juba üle nädala kaasas kandnud ning selle olemasolu lihtsalt unustanud. Ma ei tea, kas tasub mainida, et ühel õhtul oli mul hirmus magusanälg ja mul polnud midagi magusat..Täna oli hirmus tahtmine see ära süüa, aga siiski ei teinud seda. Las ta olla veel natuke siin laua peal.

Praegu aga naudin kannutäit ingveriteed ja premeerin - ei tea küll, mille eest?! - end Raffaelloga.

Tomatisupp või sibulasupp?

Seal oli küll tomateid sees, kuid ometi mõtlen siiani selle üle, mitu sibulat seal sees ikkagi olla võis. Ma vist mõnes mõttes ületasin ennast, kuigi mitte päris. Nagu ma vahel ka muidu ennast ületan, kuigi mitte päris. Jah, mul on ilmselgelt midagi viga.

Köögitu

Ma ei saa enam süüa teha, sest köögi on vallutanud lällavad pubekad. Niisiis jääb mul üle kaks varianti: süüa väljas või olla söömata. Kardan, et esimest varianti eriti pikalt teha pole võimalik, kuid eks siis lõpuks jääb üle teine variant.

Juust

Mu järgnevate päevade menüü koosneb juustust.

Hernesupile!

Kuna täna vist ikkagi on vastlapäev, siis mõtlesin seks puhuks hernesuppi teha. Aga mitte mingit tavalist hernesuppi, vaid hernepüreesuppi. Ärge küsige, mis imeloom see veel selline on. Välja nägi see üsna jube ja maitses veel jubedamalt :D
Ilmselt ei olekski asi nii hull olnud, kui ma oleksin osanud sidruniga õigesti ümber käia. Nimelt tuli supp lihtsalt liiiiiga hapu. Üleüldse ei saa ma aru, miks see sidrun seal vajalik oli, aga ju siis oli. Kuigi ma panin kõiki komponente poole võrra vähem kui retseptis ette nähtud, sai sidrunit siiski liiga palju. Minust oli muidugi ka väga ebaprofessionaalne lajatada kogu sidrunimahl supi sisse ühekorraga, vahepeal üldse maitsmata. Üritasin seda kõigest hoolimata süüa, pool kaussi pidasin vastu, ülejäänu rändas kahjuks tualetipotist alla.
Jumal tänatud, et vanemad külla hernesuppi sööma läksid ning õde sõi väljas. Vastasel juhul oleks terve pere minu saamatuse tõttu nälga jäänud. Isa, tõsi küll, jõudis enne väljaminekut ka ühe lusikatäie suppi maitsta ning ütles, et täitsa pulli maitsega on! :P
Õnneks oli eilsest järel kausitäis tuunikala-tomatirooga spagettidega, niisiis rõõmustasin end hoopis sellega. Magustoiduks on loomulikult vastlakukkel ning hernesupiõudus hakkab kuklit süües juba vaikselt ununema. Kindlasti tahan seda suppi millalgi veel teha, ainult et ILMA sidrunita. Ja ilmselt mitte niipea. See ei saa ju ometi nii jube olla, et üldse süüa ei kõlba!?

Nüüd aga - vastlaliule keegi?! :D